Madala energiatõhususega hoonel on kõrgemad käitamiskulud ehk vajalik on suurem (rahaline) kulutus hoone käigushoidmiseks kuluvale küttele ja elektrile. Hoone energiatõhususe parandamisest on kasu kõigile – nii hoone omanikele kui ka hoones pindade üürijatele.

Vaadeldes energiatõhususe püramiidi näeme, et esimesed kaks hoone energiatõhusust mõjutavat faktorit on hoone maht ja hoone fassaadid. Kui hoone orientatsioonile ja paiknemisele krundil on tihti piirangud juba detailplaneeringust ja ülekuumenemise vältimisest tulenevalt, siis fassaadilahenduste ja -materjalide osas on valik palju laiem. Tihtilugu arvatakse ekslikult, et energiatõhusa hoone projekteerimiseks piisab lihtsalt välisseina soojusläbivuse (ehk U-arvu) võimalikult madalale viimisest. Hoone energiatarve ei sõltu aga ainult välispiirete U-arvudest, vaid ka välispiirete pindaladest. Reeglina on näiteks akna U-arv märgatavalt suurem välisseina U-arvust – seega mida suurem on akende protsentuaalne osakaal fassaadi pinnast, seda suurem on ka soojuskadu läbi fassaadi. Sarnase aluspindalaga hoonete puhul mängib aga rolli hoone kompaktsus – mida ebakompaktsem on hoone, seda suurem on hoone fassaadi välispindala, ja seda suurem soojuskadu. Seega, ainult U-arvudele panustamine ei pruugi garanteerida hoone energiasäästlikkust.

Energiatõhususe püramiidi järgmised astmed on hoone tehnosüsteemide ja energiavarustuse valikud. Energiaefektiivsuse (ja ka rahalise kokkuhoiu) seisukohast on vajalik esmalt tehnosüsteemide korrektne dimensioneerimine ning võimalikult efektiivsete seadmete valimine.

Hoone iga tehnosüsteem mõjutab ka teiste süsteemide energiatarbimist – näiteks elektrisäästlikum valgustus suurendab veidi hoone küttetarbimist, kuna hoonesse eraldub vähem vabasoojust valgustusest.

Üldiselt peab hoone energatõhususe peale mõtlema juba hoone planeerimise faasis. Kui seda aga tehtud pole, näiteks aastakümneid tagasi valminud hoonete puhul, on siiski võimalik teatud meetmetega hoone energiatõhusust tõsta ehk